Vene keel tapab mu. Lihtsalt otseses mõttes. Ma juba kardan seda tundi. Õpetaja vihkab mind. Ütleb, et küsige ja eksige, aga kui ma küsin ning KOGU AEG eksin, siis ta vahib mind sellise näoga, et ta sööks mu kohe ära ja sülitaks välja, kui talle selline võimalus antaks. Pealegi peame me esmaspäevaks kirjutama kirjandi tekstist, millest ma sain ühe sõna aru ning see oli palutšil=saama (vms, ma pole kindel) (iroonia koht).
Täna oli ajaloos arutluse kirjutamine. Ah, vahet pole...igatahes pärast arutlust läks alles tõsine värk lahti...ajaloo õpetaja kindlasti armastab nüüd mind ja Katrinit...riiiiight
Homme humanitaarpraktika kunstiajaloos..mmm..
Igatahes, et mitte kasutada tervet postitust ainult kooli kirjeldamiseks, sest TEGELIKULT MA POLE SELLINE NOHIK (ning ma ei mõtle välja sõnu, nagu näiteks sprt2nx), siis ma võin kirjutada ka sellest, et tegelikult on kõik korras ja ma olen õnnelik ning ma tahan juba nädalavahetust ühe asja pärast (kulmutants).
Käisime Katriniga ratastega sõitmas....väga mõnus oli :)
(ma ei kasutanud selles postituses palju sulgusid)
No comments:
Post a Comment