Glasgow mega-snake

Ma mõtlesin üks päev, miks ma igale poole tohutult palju smaile topin. Kõik, mille suutsin välja mõelda:

1. ma ei oska oma emotsioone piisavalt hästi sõnades välja tuua
2. ma olen lollakas
3. harjumus
4. ma olen overemotional

Hmm....absoluutselt kõik on tõesed. Mulle endale hakkavad ka need juba pinda käima. Samas ma lugesin ükskord Areenist mingit artiklit selle kohta, kuidas internetis peaks kirjutama jne ja keelt hoidma jms, ning seal oli seda maninitud ka, et tuleb kasutada võimalikult palju smaile, sest muidu mingi asi su emotsionaalses asjuvärgis langeb allapoole head arvestust jne ja ma eriti ei mäleta ja tegelikult see polnud huvitav ning ma lihtsalt proovisin tuua endale mingit vabandust, aga see ei tulnud välja. So I'm guilty.

Mul liiga palju mõtteid kogu aeg peas. Tunne on nagu mu ajust sõidaks kogu aeg buldooser üle ning alles jääks ainult mingi vaakumpakend. Keegi peaks tulema ja sellele vaakumile käärid sisse lööma (metafooriliselt, seltsimehed, metafooriliselt) ja õhu välja laskma. Võimalik, et see varsti juhtubki. Tuleb ainult homne ära oodata.

Miks mu kass päeval magab ja on anti-social ning öösel tuleb ja äratab mu üles ja vingub pai järele? Nagu tema ainuke motiiv oleks mind piinata. Aga ta on niii supercute, et ma ei suuda talle vastu panna.
Eriti äge on see, kui ta äratab mind ainult sellepärast üles, et ma läheks vaataks, kuidas ta sööb ja selle ajal talle pai teeks. Peale söömist kaob ta muidugi kuhugi ära.
Kõige parem on asja juures see, et ta sisemine kell suudab alati äratada mind just siis, kui ma olen proovinud mitu tundi magama jääda ja lõpuks selle saavutanud.